OKIA » Eesti Päevaleht

Eksperiment: online-meedia teekond

Kaupo Kalda — Thu, 19 May 2011 05:45:43 +0000

Vaatan põgusalt, kuidas on Eesti online meedia 15 aastaga muutunud ja kuhu on asi tüürimas. Sama tormakat arengut ei leia ühegi teise meediakanali kohta. Jääb üle vaid tõdeda, et loodetavasti järgmised kümme-kakskümmend aastat on sama revolutsioonilised ning põnevad, kuid online-meedia osas loodetavasti siiski paremuse suunas liikuvad (täna oleme kergelt tupikus?). Ma ei teinud siin väga põhjalikku uurimistööd – paras ülesanne mõnele üliõpilasele kursusetööks – lihtsalt kerge pilguheit.

Mäletan aega, kus meediaäri õitses paberil ning veebis valitses õnnis rahu. Näiteks Postimees, kus polnud ühtegi bännerit. Täna on paber jõudmas varjusurma ja online-reklaam, eriti just kodumaistes uudisportaalides, tihti lämmatav. Siiski on jätkuvalt kõik väga segane, võtted on mass-reklaamile toetuvad, tulevik on ebaselge – onlines ei taha keegi maksta ju sisu eest. Võtame appi ajamasina Waybackmachine ja vaatame, kuidas on see pilt muutunud tänasega võrreldes. Pildile klikates näed “elusat pilti” arhiiviserverist.

1996-1998

See oli aeg, kus kõik sai alguse. Esimesed südametuksed uues meedias. Kõik oli suht lihtne ja kuiv. Kas sellest kuidagi äri tekib, oli veel teadmata. Umbes sel ajal sai esimesed võnked ka tulevane OKIA – meie jaoks oli online juba äri :) Google on äsja sündinud, aga temast ei tea keegi veel midagi. Delfit veel pole. Bännerid? Mis asjad need on?

2001-2003

Lõhkenud IT-mull on seljataga, esimesed valusad vitsad paljudel käes. Siiamaani pole suudetud meediat korralikult teenima panna ning paber võidutseb jätkuvalt. Hetkel on palju pessimismi, ometi nähakse asjal siiski väga suurt perspektiivi. Keegi ei tea veel väga hästi, milline see on. Veebiarendus on vahepeal läbi teinud kõva hüppe, aga näiteks mõisted internetiturundus, SEO, vabavaraplatformid jms on veel suhteliselt võõrad mõisted kõigile. Maailma ühe populaarsema keskkonna Youtube sünnini on veel 2 aastat, Facebook näeb ilmavalgust aasta pärast. Google on reklaami müünud 3 aastat. Natuke julgetakse juba bännerreklaame näidata, Delfis hakkab asi mahult tasapisi juba kahtlaseks kiskuma. Animeeritud gif rulez! Selle Postimehe disaini tegi muide OKIA.

2011+

Täna nägin sellist pilti. Mis saidiga tegu, saab keegi aru? Piinlik hakkab.

Tänast seisu ma ei hakanud rohkem siia skriinima, me kõik teame, mis toimub. Panen siia viite ühele eelmise aasta väikesele eksperimendile, mis mõnes mõttes on paljurääkiv: “Eksperiment: lokkavad bännerimassiivid”.

Näis, kuhu see kõik tüürib. Pay-wallid ei toimi (tasuline sisu, k.a. tasuline sisu näiteks iPadis), isegi lisaväärtusega (videod jms laiendatud sisu) mitte, see on juba suhteliselt selge. Võibolla põlvkonnavahetus siin muudab midagi, kuigi kahtlen. Kõik kohad on nii paksult infot täis, erialablogid on tihti oluliselt huvitavamad kui ajakirjanikutööd. Täna momendil on reklaami üleküllus aga tihti närvidelekäiv. Ühe võimalusena võiks pakkuda lisateenuste laiemat tekkimist – oma Cherryd, oma e-poed, koostööd e-kaubandusega, mis on integreeritud sisuga jms semantiline äri/reklaam. Aga mitte nii suhteliselt üle aisa, nagu täna, vaid igale ärile keskendutakse põhjalikult.

Ma väga sooviks, et meedia õpiks mind tundma – “Tere, mina olen Kaupo, mis teil täna mulle on?” Nagu oma kodurestorani kelner, kes teab, mis mind köidab – ma ei taha hernesuppi, aga ma tahan peeneid üllatusi Aasia köögist! Et õpitaks pakkuma mulle uudiseid, mis mulle korda lähevad, mitte kellegi rindade suurendamise infot ning sinna juurde vastavat reklaamivalikut, mitte lausbännereid. Semantika (vt ka Web 3.0 artiklit) on oluline, näiteks täna vormistab mulle suure osa tarbitavast sisust ette juba sõpruskond Facebookis. Kes bemmikummivideo mu seinale paneb, selle ära “hide’n”. Samasugust filtrit vajaks tegelikult kogu veeb, eriti uudismeedia.

Ma väga loodan, et kõik suuremad-tõsisemad meediaväljaanded hangivad kiiresti endale mobiiliversioonid. Võibolla ei olegi vaja ilmtingimata teha spetsiaalset native aplikatsiooni iPhone, Androidi ja jumal teab veel kelle jaoks – see on lihtsalt sutsu liiga kallis, vaid üks mobiilseadmetele mõeldud veebiversioon, mis võibolla on installeeritava aplikatsioonina ka erinevatele platformidele, aga sisuliselt ei tee muud, kui kuvab endas sedasama veebilehte. Kuluefektiivne ja võimekas, igal platformil sama sisuosa, eraldi on vaja vaid ikoonikest mobiilseadme desktopile. Olgu selle põhjaks jQuery Mobile või mõni muu platform/lähenemine. Täna ei ole hea mõte sellest rongist maha jääda, sest valdav enamus uusi mobiile on nutitelefonid ning mis veel “hullem” – hiljem uut nutitelefoni ostes süngitakse sinna ju ka sama tarkvara, seega harjumus kinnistub. On väga hea mõte, et oled võimalikult täna inimeste taskus juba olemas, täna on veel mobiilturunduse konkurents Eestis hõre. Ka OKIA võib aidata mobiililahenduste loomisel, saame kokku ja räägime.

Siia lõppu sobib ka üks kerge kiiksuga video meedia arengust ja tulevikust. See video tehti 2007 ja ütles, et 2011 on kõikjal igapäevane elektrooniline paber. Noh, ega väga vale polegi, kui nutitelefone vaadata. Kusagil 20 aasta pärast saame aga oma reaalseid kogemusi teiste inimestega “sheerida”. Oolraidi, iga sekundiga liigume sinnapoole.

Mida teie arvate, kuhu asi tüürib?

Vaata neid ka

Eksperiment: lokkavad bännerimassiivid

Kaupo Kalda — Thu, 15 Oct 2009 05:45:54 +0000

Masu-eelsel ajal hakkas juba ära tüütama olukord, kus reklaamipinnad printmeedias kippusid sisu mahult ületama. Sisu-reklaam-reklaam-sisu-reklaam-reklaam. Kusjuures inimene veel maksis selle ajalehe/ajakirja eest.

Ka bännerpindade mahud on tänaseks ekraanidel kohati lämmatavad. Kuvarite mõõdud justkui suurenevad, samas vaatavad meile üha enam vastu sülearvutid, väikesed netbookid, iPhone jt nutitelefonid. Siiamaani on populaarseim kuvari resolutsioon Eestis 1024 x 768 pikslit ning võttes just selle mõõdu aluseks tegin väikese eksperimendi: vaatasin Eesti suuremaid meediapindasid läbi Eesti keskmise kuvarimõõdu. Võehh!

Kas reklaamide üleküllus on karuteene meediakeskkondadele endile?

Internet murrab peale, see on selge

Hiljuti oli jutuks, et Internetimeedia mahud on ületanud tele omad. Kui vaadata seda Delfi pilti aastast 2000 ja võrrelda allpool tänase päevaga on areng tõesti ilmne.

Kas kõik on siis hästi? Ma näen mitut probleemi ja üks neist on süvenev reklaampindade üleküllus.

Meediapindade visuaalne osakaal, 2009 oktoober

Eesti suuremad interneti-meediapinnad, kus on tumedaks markeeritud alad mis pole sisu ja seda tüüpekraani vaates. Ma vabandan kui mõni markeering on veidi mööda või valesti mõistetud.

(Artikli lõpust leiad kokkuvõtte)

www.ap3.ee (Äripäev)

Lõppu ka üks vaimukas tänane näide Soomest, millele viitas Jüri Kaljundi:

hs.fi – Helsingin Sanomat

Kokkuvõtteks

Kohati on seis täitsa okei: Neti.ee, kava.ee, Rate.ee, isegi city24.ee, enamvähem ka EPL ja Äripäev. Äripäeva paigalseisev päisebänner käib muidugi natuke närvidele, rohkem kui see soomlaste hiigelreklaam. Kena puhta Neti.ee puhul on teada näiteks bannerite kõrge klikitavus.

Üsna pungil on Delfi, mail.ee, auto24.ee, ilm.ee, Õhtuleht. Auto24.ee ja Õhtulehe puhul on mõned reklaamid lausa üksteise peal (makstakse täpsemalt eest?), wow!

Muidugi on olulised ka paigutus ja ülejäänud osa lehest, kontekst, sihtgrupid, eesmärgid jne, aga üldpildi sai kätte. Bännerite üleküllus on siiski vaid üks probleemidest, kuigi minu arvates Eestis üsna tõsine.

Probleemid ja ohud

Reklaampinnad on keskkondi üha enam enda alla lämmatamas, reklaamide tapeedis ei pääse bannerid üksikuna hästi esile, ka alateadlikult mitte, efektiivsus langeb, sisu ülesleidmine on üha keerulisem, inimestele käib see närvidele, kasutatakse banneriblokeerijaid, minnakse mujale jne.
Hinnasurve on tugev, samuti kiputakse minema näitamiste arvult (CPM ehk cost per mille ehk tuhande näitamise hind) üle klikkimistele (CPC ehk cost per click)
Tihti kehvad bännerid/kampaanialahendused, süvenev bänneripimedus (banner blindness, vt pilti), bränding-bännerid jms mõjutavad samas klikitavust, seega CPC puhul meediapinna käivet.
Hinda survestavad ka suured välismaised sotsiaalmeedia keskkonnad (Facebook, Orkut, Youtube jt) ja otsimootorid eesotsas Googlega. Nendes keskkondades on Eesti külastajate arv üha arvestatavam, näiteks ligi 100 000 Eesti külastajaga Facebook on tänaseks ka eestikeelne. Klikipõhise reklaamiga saab neis tihti (seejuures hästisihitud) kliki kätte vähem kui 2 krooniga mis võib olla kümneid kordi odavam siinsetest. Klikid klikkideks, selle vähese raha eest saad ka kümneid tuhandeid näitamisi, seda va brändingut. Samas need keskkonnad EI UPU reeglina reklaamidesse, reklaamid on paremini esil.

Küsimused

Kus on külastajate taluvuspiir tasuta eestikeelse sisu eest, enne kui ta mujale läheb? (noh, eestlane on ju marukannatlik)
Milline on kodumaiste meediapindade perspektiiv selles valguses, sest odav välismaine meediapind on täpselt sama 1 kliki kaugusel kui Eesti oma?
Kas välismaised hiigelkeskkonnad neelavad Eesti meediarahasid üha enam, sest nad on odavamad, täpsemad, eesmärk on täidetum?

Jne jne. Need on mõned teemad diskuteerimiseks, lahendusi tuleb alles otsida. Arvestagem ka, et reklaami tellija on üha targem ning tulemusi analüüsides nõudlikum.

Vaata ka Jüri Kaljundi artiklit "Bännerid pole klikkimiseks!"