Kas Eestis tohib töölesoovijaid guugeldada?
Hiljuti oli Eesti Päevalehes väike intervjuu teemal "Kaupo Kalda: tööotsijate kohta guugeldades leiab harva negatiivset", mille peale tekkis rohkelt küsimusi – Kas Eestis tohib ikka inimeste järele guugeldada ja Facebookis sobrada? Küsisime selle kohta Boreniuse vandeadvokaadilt Heili Haabult kommentaari.
Tööle kandideerivate isikute kohta andmete kogumist reguleerivad Eestis peamiselt töölepingu seadus ja isikuandmete kaitse seadus, teatud üldisemad õigused ja kohustused seoses lepingueelsete läbirääkimistega ja selle käigus andmete esitamisega tulenevad ka võlaõigusseadusest.
Üldised raamid kandidaatide kohta kogutavate andmete osas sätestab töölepingu seaduse § 11, mille kohaselt tööandja ei või lepingueelsetel läbirääkimistel või töölepingu sõlmimist muul viisil ette valmistades, sealhulgas töökuulutuses või töövestlusel, nõuda töölesoovijalt andmeid, mille vastu tal puudub õigustatud huvi. Tööandja õigustatud huvi puudumist eeldatakse eelkõige küsimuste puhul, mis puudutavad ebaproportsionaalselt töölesoovija eraelu või mis ei ole seotud sobivusega pakutavale töökohale.
Ehkki nimetatud säte räägib andmetest, mida tööandja ei tohi kandidaadilt nõuda, ja ei käsitle andmeid, mida tööandja võib saada muudest allikatest, tuleb silmas pidada järgmist. Vastavalt isikuandmete kaitse seadusele (edaspidi IKS) peab isikuandmete töötleja järgima minimaalsuse ja eesmärgipärasuse põhimõtet, st koguma ja kasutama isikuandmeid minimaalselt vajalikus mahus, arvestades andmetöötluse eesmärki. Seetõttu ei tohiks töökohale sobivuse hindamiseks mittevajalikke andmeid kandidaatide kohta üldiselt ka muudest allikatest koguda.
Eelkirjeldatud reeglil on siiski üks erand. IKS § 11 sätestab, et selliste andmete töötlemisele, mille andmesubjekt on ise avalikustanud või mis on avalikustatud seaduse alusel, ei kohaldata muid IKSi paragrahve peale § 11 enda. Sisuliselt tähendab see, et selliste andmete töötlemisele ei laiene enamik IKS-s sätestatud isikuandmete töötlemise piiranguid, sh eelnimetatud andmetöötluspõhimõtted.
Andmeteks, mille andmesubjekt on ise avalikustanud, on näiteks Facebook’is ja muudes taolistes suhtlusportaalides avaldatud andmed, blogis või virtuaalses fotoalbumis avaldatu, Youtube’i üles laetud videod, internetikommentaarid. Seaduse alusel avalikustatud andmeteks on näiteks avalike registrite andmed, kohtulahendid, ametlikud teadaanded. IKS § 11 regulatsioon kohaldub ka ajakirjanduses avaldatud artiklitele.
Teavita kandidaati ja lase tal vajadusel selgitada
Andmekaitseinspektsioon on oma soovituslikus juhendis asunud seisukohale, et kandidaatide kohta avalikest allikatest andmete kogumisest (guugeldamisest) tuleb kandidaate teavitada (sh selgitada, mis eesmärgil ja allikatest andmeid koguti) ning anda kandidaatidele võimalus nende kohta kogutud andmetega tutvuda. See on oluline, kuna andmed võivad olla ebaõiged (nt puudutavad hoopis teist sama nimega isikut või olla mittetäielikud ning jätta isikust seetõttu vale mulje). Kandidaatidele tuleb anda võimalus valeandmed ümber lükata.
Mõningate välisriikide praktikas peetakse kandidaatide guugeldamist värbamise protsessi osana ohtlikuks seetõttu, et guugeldamise tulemusena võib tööandjale teatavaks saada selliseid isikuandmeid, mis määratlevad kandidaadi kuuluvuse mõnesse sotsiaalsesse gruppi, kelle diskrimineerimine töösuhetes on keelatud (nt seksuaalvähemused, teatud usukuuluvusega isikud). Sellise kandidaadi värbamata jätmisel saab isik väita, et teda diskrimineeriti vastava tunnuse alusel, millest tööandja sai teadlikuks kandidaadi kohta Internetist andmeid otsides. Vastavaid riske peetakse oluliseks eelkõige nendes riikides, kus on arenenud diskrimineerimisalane kohtupraktika ning motiveerivad hüvitised. Eestis on diskrimineerimisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete esitamine vähelevinud ning vastav praktika välja kujunemata. See aga ei tähenda, et tööandjad ei peaks avalikest allikatest informatsiooni kogumisel arvestama, et tööandjale sel viisil teatavaks saanud töösse mittepuutuvaid andmed tuleks värbamisotsuse tegemisel kõrvale jätta, kui need seostuvad isiku selliste tunnustega, mille alusel diskrimineerimine on keelatud.
Kokkuvõttes
Eesti seadused ei keela tööandjal kandidaate guugeldada või nende kohta muudest avalikest allikatest andmeid koguda, kuid tööandja peaks kandidaate andmete kogumisest teavitama ja kogutud andmed teatavaks tegema.
Jaanus Sõrmus
13.04.2012 16:07
Väga hea lugu. Teadmiseks neile kõigile, kes seda teevad. Alati tuleks siis kandideerijat sellest informeerida ning lasta millegi halva puhul Tal end kaitsta.
Martin
24.04.2012 18:44
Kandideerisin hiljuti ühele tööpakkumisele ja osutusin ka valituks. Kõigepealt samuti googeldati ja otsiti fb-st. Peale seda anti teada, et nii tehti ja kuna nö. esimese vooru olin läbinud tuli mul täita ankeet ning allkirjastatult neile tagasi saata, mille alusel võisid nad täiendava taustakontrolli teha.
Kuna ettevõtte poolne käitumine oli minu jaoks sobiv siis asusin antud ettevõttesse ka tööle. :)
agu
12.05.2012 04:44
Tegelikult kui otsida töölesoovijate kohta, siis peaks seda tegema kõigi kohta või siis üldsegi mitte . Muidu on nii, et mina näiteks luban enda kohta otsida ja keegi teine ei luba ning seega võin mina tööst ilma jääda – olgugi et vastaskandidaat on ehk kõva ropendaja või ” teeneline netikommentaator” .
Teine aspekt on tegelikult siinkohal ka see, et ega selle ” taustakontrolliga” ilmselt ka midagi erilist ei saavuta, sest tean mitmeid, kelle Facebooki profiili järgi võiks oletada, et tüübid pidevalt mäluaugus . Ja seega taandub kogu asi pelgalt usalduse peale, sest võiks ju ka nii väita, et vaid loll avaldaks midagi piinlikku avalikult oma praeguse/endise tööandja või klientide kohta . Seda, mida kuskil saunapidudel või anonüümsete meilikontode kaudu levitatakse, ei kontrolli küll keegi . Ja salaja on võimalik levitada palju hullemaidki asju .
Kolmas aspekt, mis taolise ” taustakontrolli” puhul ühest küljest justkui oluline oleks ning teisalt ka mitte, puudutab justnimelt seda lubatud-keelatud suhet , Kui keegi näiteks tegeleb botaanikaga ja avaldab kommentaare, peab blogi jne, siis võib kindlasti palju inimesi botaanikut kas lihtsalt ” peast põrunuks” pidada, narkariks, hipiks jne sõimata . Ehk siis kui keegi on tööle võetud, siis kas näiteks mõnelt idikast kliendilt tuleva “kaebuse” tõttu tuleks taimetark lahti lasta – olgugi et on botaanika on hobi ja päristööl näiteks oma ala üks parimaid või tuleks pigem tujukas klient pikalt saata .
Nii et OKIA võiks ka kajastada seda, kuidas erinevad ettevõtted seda googeldamist kasutavad ja on tagantjärgi tarkusena sellest kõigest kasu või kahju tekkinud .